Hei, naine, tõuse ja sära!
Mitu nädalat on möödas, aga siit see nüüd lõpuks tuleb – minu teine postitus teemal 30 päeva väljakutse “The Miracle Morning”! Kes veel ei tea, siis selle mõte on ärkamine 30 päeva järjest igal hommikul kl. 5.00. Challenge’ist kirjutasin lähemalt oma eelmises postituses ning samuti tegin vlogi, mille leiate Inspiratsiooni Instituudi Youtube’i lehelt. Käesolevas blogis kirjeldan oma kogemust, kui väljakutsest oli läbitud 20 päeva.
Minu varasemate challenge’itega on olnud nii, et iga kord kui mõnega algust teen, annab saatus mulle selle sees veel omakorda lisaväljakutse. Näiteks, kui tegin mõni aeg tagasi 30 päevast postiivsuse challenge’it, siis tekkis mul alguses mitmeid olukordi, mil oli tõeliselt keeruline nende postiivset külge näha. “The Miracle Morning” väljakutse puhul arvasin, et see on küll minu jaoks juba piisavalt ekstreemne, et sinna veel midagi lisada. Aga jah, tuleb jällegi tunnistada, et kõik on võimalik. Nimelt jäi mul kurk haigeks just päev enne challenge’iga alustamist ja valu ajas mind juba esimesel ööl kl. 2.30 üles. Selleks, et uuesti uinuda pidin jooma teed ning kokku kulutasin tunni jagu tollel ööl eriti defitsiitset uneaega. Järgmisel päeval lisandus kurguvalule veel meeletu köha, mis mind jällegi just kõige magusama une ajal üles ajasid. Niisiis võin öelda, et esimesed 5-6 päeva oli väljakutse minu jaoks tõeliselt raske. Mõnel päeval panin seetõttu ka äratuse 20 minutit hilisemaks, et lühikesed ööd tervisele omakorda veel laastavamalt ei mõjuks. Nendel hommikutel ma ka võimlesin vähem kui tavaliselt.
Hetkeks, kui seda postitust kirjtuasin oli mul üle poole väljakutsest läbi ning aeg esimesteks kokkuvõteteks. Tegin sellest lisaks ka ühe vlogi, mis on üleval Inspiratsiooni Instituudi Youtube’i lehel. Aga siin siis minu tähelepanekud peale 20 päeva challenge’i algusest:
Regulaarne ärkamine kl. 5.00 osutus lihtsamaks, kui oleksin arvanud. Kui välja arvata hommikud, mil haigus kimbutas ja mu uneaeg eriti lühikeseks jäi, siis polnudki ärkamine kl. 5 hommikul nii raske. Mitmel korral avasin silmad isegi vahetult enne äratust täpselt kl. 5.00. Inimene tõesti harjub kõigega 🙂
Hommiku raskeimad olid esimesed 15 minutit. Need olid need, mille sisse mahtusid vaikuseminutid, mediteerimine ja visualiseerimine. Mõnel hommikul oli tunne, et visualisatsioon seguneb unenäoga ning minutid vaikuses tahtsid mind vägisi uuesti uinutada. Samuti tundsin vahel lugemise ajal soovi raamatu kõrval suigatada. Sellepärast vahetasin edaspidi voodi lugemise ajaks köögilaua vastu. Istudes on oluliselt raskem uuesti magama jääda.
Üllatuslikult kujunes challenge’i kõige raskemaks osaks õhtuse rutiini muutmine. Kui kl. 5.00 ärkamine oli minu jaoks ootamatult lihtne, siis väljakutse raskeimaks osaks oli minu jaoks hoopis päeva viimane pool – nimelt õhtuti õigel ajal uinumine. Selleks, et piisavalt magada, oleksin pidanud voodisse minema hiljemalt kl. 21.30. Samas lõpeb mul paaril päeval nädalas sellel kellaajal alles trenn. Nii, et pean tunnistama, et esimesel 20 päeval ei õnnestunud mul kordagi voodisse saada enne kl. 23.00. Oleme oma harjumuste orjad ning need ohjavad meid tugevalt. Olenemata sellest, et uni kippus silma juba kl. 20.00 paiku, kulutas igaõhtune rutiin ja päeva lõpuks selle otste kokku tõmbamine minu aega nii, et magama sain reeglina alles peale kl. 23.00. Seetõttu lubasin omale aeg-ajalt ka päevaseid uinakuid, mis on tegelikult selle challenge’i puhul täitsa lubatud.
Pidev ärkamine hommikul kl. 5.00 tõesti tõstabki produktiivsust! Eelmises blogipostituses mainisin, et minu peamine eesmärk “The Miracle Morning” challenge’iga alustamisel oli produktiivsuse tõus. Selles osas tundub asi vähemalt hetkel, mil seda postitust kirjutan, eriti roosiline. Olen reeglina teinud ära kõik oma igasse päeva planeeritu juba esimese 3-4 tunniga. Hakkasin juba kahtlema, et olen äkki olnud päeva eesmärke seades liialt tagasihoidlik. Seetõttu otsustasin viimasel 10 päeval pikendada oma igapäevaste tegemiste to-do listi. Nii sain väljakutse viimasel kolmandikul vaadata, kas suudan ka mahukamat plaani täita. Sellest siis ehk juba mõnes järgnevas postituses voice vlogis.
Muid suuremaid muutusi ma esimese 20 päeva jooksul ei märganud. Loodan, et saan lisaks hommikusele rutiinile parandada ka õhtuseid harjumusi. Sellest saigi minu peamine eesmärk antud challenge’i viimasel nädalal. Veel mõtlesin, et olenemata sellest, millised on käesoleva väljakutse lõpptulemused minu jaoks, soovin selle uuesti läbida kevadel. Tahaksin proovida, kuidas on tõusta loodusega üheaegselt. Hetkel, kui seda postitust kirjutasin, olid jõulud kohe-kohe saabunas, väljas oli pimedaim aeg aastas ja kõik ümbritsev talveunes. Usun, et kõik see mõjutab ka meie unevajadust. Vot nii!
Aga jah, selleks korraks ongi jälle kõik. Nagu eelpool mainisin, proovin teha ühe vlogi ka sellest, mida mõtlesin siis, kui väljakutse on läbitud. Juhul, kui kellelgi teist tekkis tahtmine seda kõike ka omal nahal proovida, siis andke sellest kindlasti teada ning loodan, et jagate oma kogemust ka minuga.
Tegusat märtsi kõigile!
Viivika
